Päikesetõus

Alex oli veetnud enamuse ööst metsas ringi tormates ning tegi nüüd ühe peatuse. Ta heitis end hundina ühe suure kivi kõrvale sambla sisse pikali ning sulges silmad. Kõrvad jäid aga ümbrust kuulama.

OT: Isabelle

Isabelle jalutas niisama hundina metsas ringi, see oli hetkel suht ainus koht, kus ta julges hundina ringi käia. Teistes kohtades ei olnud see ohutu. Ta liikus edasi ja samal ajal kuulas ning vaatas enda ümbruses ringi.

Alex kuulis mingit krabistamist, kuid ei pööranud sellele veel tähelepanu. Ega ta eriti silma ei paistnud. Oli veel ise ja ta kasukas oli musta värvi.

Isabelle jalutas aina edasi. Ta ei kuulnud eriti midagi peale linnu laulu ja muude loomade häälitsuste. Siin oli vägagi vaikne kui jätte need loomad välja.

Alex taipas, et keegi jõuab lähemale. Ta nuusutas kergelt õhku ning sai aru, et läheneja on libahunt. Fox ei liigutand end siiski.

Isabelle tundis nuusutades eemalt kuskilt ühe oma rassikaaslase lõhna aga ei saanud esialgu aru, kus ta isik üldse asub. Ta kõndis niisama vaikselt selle lõhna suunas siis ilmselt

Jake ajas end püsti, kui teine hunt lähemale jõudis. Ta naeris mõtetes, sest sai aru, et tegemist on tüdrukuga.

Alles nüü kui see teine hunt oli end püsti ajanud märkas Isabelle teda. Belle vaatas nüüd niisama selle teise hundi poole.

No ma oletan, et hundid saavad siis telepaatiliselt suhelda. "Hei," tervitas Jake võõrast hundi.

Ilmselt peaksid saama ja. "Hey," tervitas siis Isabelle vastu ka.

"Alex Jacob," tutvustas hunt siis ennast.

"Isabelle Noelle, lühidalt Elle," tutvustas ka siis tüdruk end.

"Hehe," lausus (?) Fox ja muundas ennast taas inimeseks. Niimoodi oli tema arust mugavam suhelda.

Tüdruk muutis ka siis end inimseks. Ega nii oli jaa lihtsam suhelda. "Mida sa hehe'tad?" küsis ta siis, muud talle pähe ei tulnud hetkel.

"No reason," lausus Fox ning muigas. "Mis sa siin muidu teed kah?" uuris ta siis tüdrukult ning võttis kivil istet.

"Ahah," lausus ta siis. "Niisama tulin siia aega veetama põhimõteliselt," seletas ta siis midagi. "Sa ise?" küsis ta siis vastu.

"Ah ma ei tea, ma olen peaaegu terve öö siin ringi jooksnud. Mingi väike stress on peal vist," rääkis poiss ja vaatas tüdrukule otsa. Vaikselt hakkas päike kah juba tõusma.

"Wow, miks siis stressis oled kui tohib teada?" küsis Isabelle siis poisilt ning istus ka siis selle kivi peale.

"Kuule ma ei teagi, ma alles esimesed päevad siin koolis ja kõik on nii võõras janii. Hundina ringi jooksmine rahustab kuidagi. Või mis sa arvad?" küsis Jake ning naeratas.

"No ega seda küll ja," pidi Isabelle poisiga nõustuma selles osas ja naeratas ka siis. Ta ka ei tundnud siin end just kõige kindlama veel. "Kõige raskem on inimesele seletada, kes sa oled tegelt kuna need ei usu ju meisse nii väga. Nad arvavad, et see on vaid fantaasia või muud sellist," lisas ta siis veel juurde ning viis pilgu siis niisama kaugustesse.

" Justament, ja osad hakkavad ja üldse taga ajama või mida iganes. Enamasti keegi ei teagi, kes ma tegelikult olen," sõnas Jake ning piilus aeg-ajalt päikest, vahepeal taas tüdrukule otsa vaadates.

"Ega jaa on nii. Ega jaa paljud ei tea veel, kes ma ka olen," pidid jällegi ta poisiga nõustuma. "Kui üks tüdruk võttis seda üsnagi üllataval kombel hästi vastu, mis oli nii üllatav minu jaoks," lisas ta siis veel juurde. Ta vaatas ka siis nüüd päikese poole. Kuigi silmanurgast ta nägi, et poiss vaatas vahest tema poole, ta siiski vahepeal tegi seda sama ka.

"Ohoh, siis sul täitsa vedas ju," mainis Jake tüdruku jutu peale. Nähes, et tüdruk vahepeal samuti tõusva päikese poole pilgu heitis sõnas poiss: "Kena mis ?"

"Vedas jaa," lausus Isabelle. "See on vägagi kena, polegi ammu vaatanud päikesetõusu," ütles siis Elle naeratades.

"Sama siin, tavaliselt olen veidi enne päikesetõusu alati end oma voodist leidnud. Ehk siis ma jooksen tavaliselt hilisõhtuti ning tsipake ka öösel ning siis lähen tuttu. Seega pole seda imekaunist hetke jah juba tükk aega nautinud," rääkis Fox ning jäi päikest silmitsema.