Kivil istub väike konn...

Isabelle istus ühe üksiku kivi peal keset vett ja sulistas jalgadega vees. Kui tüdruk oleks selle sama koha peal seisnud, oleks tal vesi seal põlvini või ehk isegi pisut kõrgemale ulatunud. Kuigi Corny oli püksisääred eelnevalt üles käärinud, olid need siiski pisut märjaks saanud, kui neiu läbi vee selle kivini kõndis, kuid teda ei huvitanud see. Neiu oli üsna närvis eesseisva peo pärast, kuna kõik ei pruukinud ju plaanipäraselt minna ja just see muutiski tüdruku närviliseks. Samas mere kohin ja hääl, mis tekkis, kui lained vastu kivi peksid, mõjusid kuidagi rahustavalt ning peagi olidki kõik mured Emilia peast justkui minema pühitud.

OT: Milano

Milano oli üksi mööda rannaäärt jalutama tulnud. Oma kingad oli ta juba ammu jalast heitnud, need ootasid teda umbes poole kilomeetri kaugusel. Tüdruk tatsas mööda veepiiri ja nautis tunnet, mis tekkis, kui ta jalad pehme liiva sisse vajusid. See rand oli erakordselt puhas, ja kuigi poleks olnud vaja karta klaasikilde, püsis Mila pilk siiski vaid maas, oma jalgadel ja jalajälgedel, mis temast maha jäid.

Parajasti tuli üks suur laine, mis kastis lisaks Corny pükstele märjaks ka pool neiu särgist. Ly ohkas. Mitte, et see teda eriti huvitanud oleks või midagi. Neiul oli juba tagumik valus selle kõva kivi peal istumisest, seega otsustas ta ujuma minna. Riietega. Ega mis vahet sel enam oli, kui neiu riided juba niigi märjad olid. Corny hüppas kivi pealt maha ning maandus vaikse plärtsatusega vette. Neiu kõndis pisut sügavamale, kuni lõpuks ulatus vesi talle juba rinnuni, ning hakkas siis ujuma. Peagi tüdines ta ka sellest tegevusest ning jalutas tagasi rannale. Ta sikutas läbimärja särgi üle pea seljast ning väänas sellest suurema vee välja. Sellest polnud üldse lugu, et tüdruk nüüd ainult rinnahoidja väel oli. Ta oli ju rannas üksi. Vähemalt enda arust. Nimelt Corny polnud veel Milano't märganud.

Milano muigas, kui märkas eemal tüdrukut riietega ujumas. Samal ajal kõndis ta aga muudkui edasi ja edasi. See võis kõrvalt tunduda ülimalt igav tegevus, aga Lano jaoks oli see äärmiselt nauditav. Peagi leidis ta oma jalge alt lapiku kivi, mille tüdruk ka kohe lutsuviskamiseks ära kulutas. 3 lutsu. Üsna hale tulemus. Milano naeris.

Cornelia kuulis mingit plärtsatust. Oletame siis, et see tuli sellest lutsu viskamisest. Corny vaatas rannas ringi ning märkas eemal ühte tüdrukut lutsu viskamas. Neiu ajas endale ruttu särgi selga tagasi, loodetavasti too tüdruk seal polnud teda veel niimoodi rinnahoidja väel märganud. See oleks küll ikka väga awkward olnud, kui aus olla. Seejärel teeskles Ly, et polnud tüdrukut veel märganud, jalutas veepiirile pisut lähemale, otsis maast ühe lapikuma kivi ning viskas samuti lutsu.

Milano märkas eemal tüdrukut. Ta kõndis aeglaselt edasi. Iga sammuga said teda jalad veidi liivaseks ning iga kabe järel pühkis vesi selle jälle õrnalt ära. Märkamatult oli ta tüdrukule juba päris lähedale jõudnud.

Cornelia kummardus parajasti maast uut lutsukivi korjama, kui märkas toda tüdrukut enda suunas astumas. "Hei," tervitas Corny tüdrukut, kui too neiu kuuldekaugusesse jõudis. Ly lasi lainetel üle oma varvaste uhtuda ning neid liivast puhastada.

"Hei," tõstis Milano korraks pilgu maast ja vaatas tüdruku suunas. Tolle juuksed ja riided lausa tilkusid veest. Mila kõndis edasi, oma varbaid vaadates.

"Cornelia," tutvustas Corny end. "Lühemalt Corny." Tegelikult oli neiul veel kolm hüüdnime - Emilia, Ly ja Nelia. Viimast kasutas ta kõige vähem, peaaegu mitte kunagi ja ülejäänud kaks olid Corny vanemad talle pannud, seega neiu ei tahtnud, et teda nendega kutsutaks, kuna see meenutas talle ta vanemaid. Emilia igatses väga oma perekonda ning soovis, et teda poleks vampiiriks muundatud ja et ta saaks elada koos oma vanemate ja väikese õega, kuid paraku minevikku ei saanud muuta, tulevikku aga küll. Ja kuna neidis ei tahtnud igaveseks oma vanemaid ja õde taga igatsema jääda, siis tuli tal nad unustada ja eluga edasi minna. Hard, but necessary.

"Milano," pidas Mila vajalikuks siis ka ennast tutvustada. Ehkki parema meelega oleks ta praegu üksi olnud, sobisid ka uued tutvused oivaliselt. "Võid kutsuda nii, kuidas tahad." Tüdruk suunas pilgu taas liivale.

"Meeldiv tutvuda," lausus Corny naeratades. Õnneks oli väljas üsnagi soe ilm, seega neiul oli tema läbimärgadest riietest hoolimata siiski üpris soe. "Kui vana sa oled?" küsis Ly siis. Milano välimuse järgi otsustades ei olnud nende vanusevahe ilmselt üle pooleteise aasta, kuigi samas elu oli Emilia'le õpetanud, et välimus võib ka petlik olla.

Milano seisis kikivarvukil väikselw kivile, mis veidi veest välja ulatus, kohas, kus vesi võis olla natuke üle ta pahkluude. Seejärel vaatas ta Corneliale otsa. "Seitseteist, lähen üheteistkümnendasse."
Kivi oli libe ja Milano libastus veidi, mispeale pidi ta oma pilgu taas enda varvastele suunama, jätmata talle võimalust tüdrukule seesama küsimus esitada.

"Ma ka," lausus Corny naeratades. Nii et nad olid klassiõed. Vahva, kas pole? "Sa oled lihtsurelik, eksole?" küsis neiu peale mõnehetkelist vaikust ning surus oma varbad peenesse valgesse rannaliiva.

Milano kohkus veidi küsimuse peale, kuid näos ei avaldunud see kuidagi. Kas siis siin koolis niimoodi avameelselt asjad käivadki, et lähed juurde ja: hei, sa oled vampiir või? Mila jaoks tundus see veidi võõras, kuigi ta oli ka üsna kinnine inimene. Ta vastas täiesti tavalise häälega:
"Jah.", ning ei hakanud parem vastu küsima, kes Cornelia olla võis.

Ei, Cornelia ei küsinud ju midagi isiklikku? Selles mõttes, et tegelikult teadis neiu ilma küsimatagi, et Milano oli lihtsurelik. See küsimus oli lihtsalt... viisakusest, kui nii võib öelda. Ja ka selleks, et Milano saaks Ly'lt seda sama asja vastu küsida, kuna lihtsurelike haistmismeel polnud nii arenenud, et nad suudaksid lõhna järgi öelda, kes on vampiir, kes libahunt ja kes lihtsurelik. Samas kui Milano jaoks oli tema rass väga isiklik asi, siis alati oli ka võimalus mitte vastata. Corny ei oleks seda tüdrukule sugugi pahaks pannud, kuna ka neiul endal oli selliseid asju, millest ta rääkida ei tahtnud. Nagu näiteks see, et ta tappis oma venna. Emilia noogutas Milano vastuse peale kergelt pead. "Ja mina," lausus ta, lootuses, et tüdruk nüüd väga ära ei ehmata või miskit. "olen vampiir." Kartmiseks polnud põhjust - neiu oli viimase osa oma vajalikust verekogusest päevas just hiljuti kätte saanud, seega oli tal kõht üsna täis. Ja pealegi Ly ei toitunud inimeste verest, kuna esiteks oli see kooli reeglite vastane ja teiseks neiu lootis endale uues koolis sõpru leida, kuid teisi õpilasi tappes oli tõenäolsus neid leida väga väike, või mis?

"Äge." Milano naeratas sõbralikult. "Pole ühegi sellisega veel kohtunud. See kool on üldse... üsna uus asi mulle." Sisimas oli ta tegelikult siiski veel natuke ehmunud, ta poleks arvanud, et tema esimene kohtumine teisest rassist olendiga selline tuleb. Aga millisena ta siis seda üldse ette kujutas? Tüdruk lootis lihtsalt, et Cornelial kõht tühi ei juhtu olema.. Aga mis vahet seal enam oleks. Tema vend oli olnud talle ainuke sõber, ainuke hingesugulane. Kui nad nüüd lahus olid, mis mõte siis üldse oli... kõigel?

"Ma ise olen ka üsna uus siin alles," tunnistas Cornelia ning vastas Milano naeratusele enda omaga. Neiu tahtis kangesti küsida, kuidas Milano siia kooli sattus, kuid sellisel juhul oleks ta arvatavasti pidanud rääkima ka enda siiasattumise loo, mida ta polnud veel kellelegi kunagi rääkinud ja kusjuures polnud plaanis ka. Samas Corny oli juba kord selline, kellel kippusid vahel asjad talle endalegi ootamatult üle huulte lipsama, kuid seda juhtus siiski suhteliselt harva. Tavaliselt oli neiu väga usaldusväärne, talle võis kõiki oma muresid kurta ja usaldada talle oma kõige süngemad ja räpasemad saladused, ilma, et neiu need kohe esimesele möödaminejale välja lobiseks. "Käid sa tihti rannas?" küsis Emilia esimese pähejuhtuva küsimuse, et vältida küsimust Milano siiasattumise kohta, mis tal vägisi üle huulte tahtis lipsata.

Milano pööras oma pilgu, mis vahepeal varvastele oli sattunud, tüdrukule, ning naeratas. "Ja. Ma armastan rannas käimist ja üldse jalutamist." Siis pööras ta oma pilgu kaugusesse, vee poole. "Üksiolekut." Mila naeratas jälle ning vaatas taas Corneliale otsa: "Ja sina?"

"Mulle meeldib väga loodus," vastas Corny eemalviibivalt naeratades, pilk samuti horisondi poole suunatud. Kaugel-kaugel merel paistis väike valge täpp, mis pikemal vaatlemisel osutus laevaks. Samal hetkel tuli aga tugev tuulehoog, mis neiu juukseid sasis ning nende kohendamine tõi Ly taas oma mõtetest välja. "Mida sulle peale rannas käimise ja jalutamise veel teha meeldib?" uuris ta.

"Põgeneda reaalsuse eest," oleks Milano tahtnud öelda. Selle asemel sõnas ta hoopis: "Kitarri mängida. Ujuda. Fotograafiaga tegeleda." Ta naeratas taas ning küsis neiult vastu: "Mis on sinu hobid?"

"Need kolm hobi on meil ühised," lausus Cornelia naeratades. "Siis meeldib mulle veel ka väga käeline tegevus - tikkimine, kudumine, õmblemine, heegeldamine, joonistamine, soengute tegemine ja nii edasi. Siia alla läheb muidugi ka kitarri mängimine, kuid seda ma juba mainisin." Samal ajal, kui neiu rääkis, vallandus veel üks tuulehoog, palju tugevam ja jahedam kui eelmine, mistõttu Ly värises nagu haavaleht. Kuivaks need riided ometi kiiremini!

Milano ei paistnud tuult tähelegi panevat. Ta armastas tuult ja loodusjõude. Eriti äikest. Tegelikult olid iili tagajärjel tal juuksed siiski näo ette läinud, niisiis pidi neiu neid veidi kohendama. "Joonistamine on äge." Just samamoodi oli ta natuke aega tagasi vastanud ka Isabellele. Talle meeldis väga joonistamine, kuigi ta ise seda eriti ei osanud.

OT: Vampiiridel ei peaks ju külm olema?

OT: Noh, siin rollikas pole ju rasside tutvustust? Seega kust mina pidin teadma? Ma tean vampiiridest nii mõndagi, kuid seda ma näiteks ei teadnud :DAwkward küll, aga samas pole minu süü, et siin rasside tutvustust pole :PEks ma siis jätan edaspidi meelde...

"Nõus," vastas Corny muiates. Ega neiule endale ka tema joonistused eriti ei meeldinud. Ega Ly neid eriti kellelegi ei näidanud ka, kuna ta häbenes pisut, kui aus olla. Samas nendele üksikutele inimestele, kellele neiu oli oma joonistusi näidanud, need meeldisid. Vahel kirjutas Emilia ka luuletusi. Mitte, et ta mingi eriline poeet oleks või midagi. Neiu ei näidanud oma luuletusi kunagi kellelegi ja hoidis neid sahtlis luku taga. Kui keegi oleks neid lugenud, oleks ta ilmselt kohe pärast esimest salmi laginal naerma puhkenud. Corny kirjutas luuletusi ainult siis, kui tal oli vaja ennast kuidagi välja elada ning taldrikute loopimise ja rusikatega padja klohmimise kõrval oli see palju rahulikum viis. "Kaua sa siin koolis juba õppinud oled?" päris Ly jutujätkuks.

OT: Ma ei tahtnud süüdistama hakata, lihtsalt mainisin...

"Hiljuti tulin alles." Milano vaatas liiva ja teokarpe, mille vesi rannale oli uhtunud. Need olid kõik nii erilised... nii omapärased... nagu Milanogi. Kõigile meeldis neid vaadata, kuid kauem ei kulutanud keegi enda tähelepanu nendele. Täpselt nagu temalegi... Siis pöördus tüdruk jälle Corneliani: "Õppimiseks seda vist veel nimetada ei saa. Ma pole üheski tunnis olnud, ei tea ühtegi õpetajat ja eriti mitte õpilasi ka."

OT: Ma ei võtnudki seda süüdistusena ;3

"Minuga on umbes sama lugu," lausus Corny. Nähes, et Milano teokarpe uurib, pühendas neiu ka oma tähelepanu nendele. "Tead, mis mulle nende juures meeldib?" küsis ta Milanolt, kuid jätkas tüdruku vastust ära ootamata. "See, et nad on kõik erinevad. Ükski teokarp ei ole täpselt samasugune."