Niisama lebotamas

Kaylee jalutas kooli ümbruses ringi, võiks vist isegi öelda, et vaatas valdusi üle. Kuna tüdruk oli juba päris pikalt ringi kõndinud, hakkasid jalad juba vaikselt väsima. Kay märkas eemal puhkemaja, mille terrassil olid nii kutsuvad, pehmed ja mugavad aiatoolid. Tüdruk võttiski suuna sinnapoole ning potsatas ühele toolile istuma visates jalad üle ühe käetoe ning toetades pea vastu seljatuge. Tüdruk ohkas. Ta ol olid väikesed süümekad, et ta isa niimoodi üksinda New Yorki oli jätnud ja et ta enne lahkumist temaga ära ei suutnud leppida.

OT: Milano

Milano oli samuti kooli ümbrust uudistama läinud. Ta väljus just puhkemajast, kui märkas väljas tüdrukut istumas. Mis ma nüüd teen? mõtles ta. Neiu ei olnud eriti seda tüüpi inimene, kes kohe juttu alustab ja veidi tobe oleks olnud ku sinna kõrvale istuma ka minna. Niisiis sulges Mila vaikse klõpsatusega ukse ja jäi sinna seisma.

Kuuldes ukse avamist ja sulgemist tõstis Kaylee tooli seljatoelt oma pea ja vaatas ukse suunas. Nähes seal tüdrukut seismas naeratas neiu talle "Hei," sõnas ta tervituseks ja sättis ennast korralikult istuma. Ebaviisakas oleks olnud niimoodi edasi lebotada.

"Hei," vastas Milano ning kõndis paar sammu edasi. Ta istus verandatrepile tüdruku lähedal, juhuks kui too jätkab juttu või küsib midagi. Mila asetas käed põskedele ja vaatas tuimalt ette.

Kaylee ei teadnud, kas peaks ennast tutvustama või mitte. Veidi selle üle järele mõelnud otsustas ta siiski seda teha "Ma olen Kaylee," ütles ta tüdrukule naeratades "Võid kutsuda kuidas tahad, aga üldiselt eelistan Kay'd," lisas ta igaks juhuks juurde. Muidugi ei teadnud Kaylee, kas too tüdruk temaga üldse tuttavaks tahtis saada.

"Milano, kutsu samuti kuidas tahad," pidas Mila vajalikuks siis ka ennast tutvustada. Ta jäi tüdruku reaktsiooni ootama, kas tuleb mingi kommentaar ta nime kohta või...

"Oh, väga lahe nimi ju," pidas Kay vajalikuks esitada kompliment. Tüdrukule tõesti meeldis see nimi, vähemalt polnud midagi, mis palju levinud oleks või liiga tavaline. "Ja vana sa oled, kui küsida tohib?"

"Aitäh," tänas Mila ja naeratas tüdrukule. "Ma olen seitseteist ja lähen üheteistkümnendasse. Ja sina?" Vahepeal oli ta end tüdruku poole pööranud nii, et ta polnud talle enam seljaga.

"18 olen," vastas ta küsimuse peale. "Niisiis, kaua sa siin juba olnud oled? Ja oled sa inimene või mõni muu olend?" küsis Kaylee kohe küsimused, mis teda kõige rohkem huvitasid.

"Hiljuti saabusin, mul on kõik asjadki veel pakkimata," vastas Milano esimesele küsimusele ja jäi hetkeks mõttesse. Nimelt mõtles ta neile esimestele kohtumistele vampiiri ja libahundiga... Seejärel ta jätkas:
"Ja ma olen inimene jah." Paari sekundi pärast küsis ta ettevaatlikult vastu: "Ja sina?" Ehkki ta polnud tüdruku juures midagi päris iseäralist märganud, võis ta siiski... Või no tähendab, nagu see vampiirgi rannal... Või no... Ah, vahet pole.

"High five, ma ka inimene," naeratas Kaylee laialt. Nimelt oli Milano ilmselt esimene inimene, keda ta siin oldud aja jooksul kohanud oli. "Ma ka just saabusin. Tegelikult pole ma veel korteritki võtnud omale,"

Milano naeris ja ütles: "Ma elan... asun... ütleme, et pesitsen kaheksandas. Üksinda." Millegipärast jäi igasse tema vestlusesse ja lausesse kõlama see "üksi" ja "üksinda".

"Kuidas sa sattusid siia üldse?" Kaylee teadis, et see küsimus võis üpriski isiklik olla, kuid ometi ei suutnud ta oma suurt suud kuidagi kinni hoida selle koha pealt. Alatihti juhtus nii, et Kaylee ajas igast imelikku teksti suust välja või küsis küsimusi, mida poleks võibolla tohtinud küsida.

Milano ohkas sügavalt. Ja jälle hakkab ta seda lugu rääkima. Ta lootis, et pisarad vägisi silma ei kipu, sest ta ei tahtnud teistele näida... nõrgana? Pealegi ühele tüdrukule oli ta seda lugu juba rääkinud.
"Ma lõpetasin New Yorgis 10. klassi. Samal ajal lõpetas mu vend keskkooli viimase klassi ja kadus. See tunne on võrreldav sellega, kui sul... näiteks tool alt tõmmatakse. Mul polnud enam kedagi, mul polnud enam midagi, kõik kaotas mõtte... Mõtet pole nüüdki." Viimase lause ta pomises endale nina alla ja lootis, et tüdruk seda ei kuulnud. Ta ei tahtnud kurta, ta ei tahtnud, et teda haletsetaks, aga ta ei tahtnud ka valetada.

Kaylee kuulas vaikides, kui Milano rääkis ning kui tüdruk lõpetas tõusis Kaylee toolilt kus ta istus, läks Mila kõrvale ning kallistas teda. Jah, võis tunduda imelik, et ta põhimõtteliselt alles võõrast tüdrukut kallistama läks, kuid selline Kay juba oli. Ta ei osanud inimesi lohutada, kuid Kay teadsi, et mõnikord piisab ka ainult kallistusest. "Oled sa oma vennaga peale seda suhelnud?" küsis ta siis vaikse häälega kui oli tüdrukust lahti lasknud.

Seekord piisas sellest oivaliselt. Milano enesetunne paranes silmmärgatavalt ning ta pühkis kiiresti ära silmanurka tekkinud helkleva pisara. Selline ta juba oli... Emotsionaalne.
"Mitte eriti..." lausus Milano ja vaatas maha. Ta ei tahtnud rääkida neist miljonist telefonikõnest, mille ta teinud oli ja kahesajast erineva sisuga e-mailist, millele ühtki vastust ei tulnud... Kord helistas ta vend talle tagasi...
Milano pühkis silmanurgast ära teise sinna tekkinud pisara ja vajutas näo enda pehmesse kampsunisse.

Kay ohkas vaikselt. Ta teadis mis tunne on kaotada kedagi, kes on su elus mänginud vägaväga olulist rolli. Kaylee kaotas oma ema autoõnnetuses. Jah, see pole küll sama mis Mila puhul, sest Kay ei saagi enam mitte kunagi oma emaga suhelda, kuid siiski on see ju peaaegu sama. "Küll kõik korda saab," lausus Kaylee vaikselt ja silitas õrnalt tüdruku selga. Kay ei teadnu, kas ta isegi sellesse uskus, et kõik korda saab, kuid see oli ainuke asi mida ta hetkel öelda oskas.

Milano tõi enda näo peagi peidukohast välja ja naeratas Kayleele. Ta ei osanud millestki rääkida, kui äkitselt taipas, et neiu pole veel enda tuleku lugu rääkinud.
"Ja sina?" küsis ta.

Kaylee muutus mõtlikuks. Ta lihtsalt ei teadnud, kas siia tulek oli üldse õige tegu olnud. "Nooh, põhimõtteliselt... mu ema suri 2 aastat tagasi autoõnnetuses ja siis mu isa muutus üli hoolitsevaks minu suhtes. Mu parim sõber on libahunt. Ta elab New Yorgi lähedal. Igatahes kui mu isa sellest teada sai, siis ta keelas mul temaga suhtlemise ära ja ei lasknud meil kohtuda," Kaylee ohkas. Ta igatses oma parimat sõpra. "Viimase aasta jooksul olen ma isaga rohkem tülitsenud kui normaalselt läbi saanud ja siis ma kuulsin sellest kohast siin ja otsustasin siia tulla, et oma isale närvidele käia." vuristas Kaylee oma loo ette. "Jah, ma tean, et on lapsik oma probleemide eest põgeneda, aga ma lihtsalt ei kannatanud seda enam välja. Ta ei saa ju mul oma parima sõbraga lihtsalt suhtlemist keelata." igakord kui Kay kellelegi sellest rääkis, keesid ta tunded lihtsalt üle. Tüdruk pani käed rusikasse surudes vihast küüned peapessa.

"Oh," oli ainuke, mida Milano kostis. Ta ei osanud midagi öelda ega midagi teha. "Tunnen kaasa." Järgnes paar hetke vaikust. Sellel ajal käisid Milano peast läbi kõik need mälestused, kõik need teod, tunded, sündmused...

"Ah pole midagi," ütles selle peale Kaylee ning manas näole naeratuse."Kuidas sulle muidu siiamaani siin meeldib? " muutis Kay teemat ning viis pilgu eemalt paistvale pargile.

On küll midagi. Kuid mis seal ikka. "Täitsa normaalne on. Äge. Hiljuti kohtusin esimest korda vampiiri ja libahundiga. Vot see oli võimas," naeris Milano. "Tean üsna väheseid inimesi tegelikult veel. Ja sulle?"

"Kuule, pole väga viga jah. Olen ka mõne isikuga kokku puutunud juba," rääkis Kaylee."Muidugi ega New Yorgiga väga võrrelda ei saa. Vähemalt on kõik vajalik olemas siin."

"Kus sa sellega!" naeris Milano, kui räägiti Watfore'i New Yorgiga võrdlemisest. Ehkki tema ei saanud nautida pooligi selle ilusid-võlusid, oli see siiski tema kodulinn ja kõige kallim... Ja ehk veel kuidagipidi seotud.
"Kellega juba kohtunud oled, kui küsida võib?"

See küsimus võttis Kay mõtlema " Ee, see Corny? oli vist ja siis Alex ka," vastas ta kui nimed meelde tulid." pole just palju," puhkes ta kergelt naerma.