Rannapäev :3

Vaikus muutus Milano jaoks juba piinlikuks ja naljakaks, seega ka itsitas vaikselt ja kuuldamatult oma ette. Ta kallas enda jalgadele liiva ja vaatas kordamööda Isabellele ja Alexile otsa.

"No kui soovid nii väga teada, mis ma hommikul tegin. Siis selleks tegevuseks oli magamine. Magasin lõunani välja põhimõteliselt," lausus siis Isabelle lõpuks, selleks, et seda piinliku ja naljakat vaikust siin ei oleks.

"Ahah," pomises Fox vaikselt ja tõmbas siis särgi seljast. Ta sai aru, et need inimesed on täitsa loiud alles ning ajas end siis püsti. "Mina lähen igastahes vette, kes tuleb, see tuleb," lausus poiss ning jooksis mööda liiva vette.

Milano oleks ka hea meelega ujuma läinud, aga lühikeste teksade ja valge topiga polnud see vist kõige parem idee. Pesu väel ammugi mitte. Seega jäi ta lihtsalt poisile järele vaatama.

Kay tegi esimesele purgile põhja peale ning avas siis kohe teise. Tüdruk oleks tahtnud karjuda, kuid ta pidi ennast tagasi hoidma. Kaylee vaba käsi oli rusikasse tõmbunud ja ta lihtsalt seisis seal veepiiril ning hoidis pisaraid tagasi, mis vägisi alla tahtsid veereda. Miks ta üldse siin oli? Neiule meenus, et oli oma telefoni kusagile liivale jätnud, kuid kuhu seda ta enam ei mäletanud. Samuti olid teadmata kadunud ka tema kingad. Nojah, eks siis peab ilma hakkama saama.

Alex märkas Kay nähtavat kurbust, kui ta seal kaldavees seisis. "Kas tuled ujuma ?" küsis ta tüdrukult ning toetas teda oma naeratusega. "Lase lõdvaks, kõik on korras," sõnas ta siis vaikselt tüdrukule ning naeratas taas südamlikult.

Kay viis oma pilgu korraks poisile, kuid kui jälle pisaraid tundis pööras pilgu ruttu ära, oma vastavatud siidripurgist mõned suured lonksud võttes. Kõik on korras... Kõik on korras... ummitas tüdruku peas. Neiu suunurgad kerkisid väikeseks hetkeks. "Kõik on korras," sosistas ta enda ette, jõi purgi tühjaks ning hakkas rannast minema kõndima. Savi see telefon ja jalanõud. Lihtsalt savi!

"Kaylee !" hüüdis Jake ja jooksis tüdrukule järele. "Mis viga ?" küsis ta ja võttis tüdruku randmest kinni, et ta peatuks. "Sa võid mulle rääkida, teised on ju praegu eemal ja midagi ei juhtu. Sa võid mind usaldada."

Isabelle ei soovinud ujuma minna veel kohe kindlasti, tal ei olnud eriti tuju, et ujuda hetkel. Ta istus siin ning mõtles niisama oma mõtteid. Vahepeal võttis lonkse oma siidrist ja kui see tühjaks sai, võttis ta uue.

Kaylee surus nüüdseks juba tühja siidripurgi vaba käega lömmi ning vaatas anuvate silmadega Fox'ile otsa "Palun, lase mul minna. Kõik on korras." Aga kas ikka tegelikult oli? "Sul on pidu, mida korraldada, ära minu pärast muretse,"

" Ei ole korras, ma ju näen seda. Ma ei suuda sind niimoodi üksi jätta," sõnas Fox ning vaatas Kayleele silma.

Kõik olid kuidagi laialivalgunud ja Mila uskus, et keegi ei märkaks temagi lahkumist. Ta polnud tõesti peohing, ta oli võrreldav mõne tooliga, ei, sellel saaks vähemalt peale istuda, ütleme nii, et ta oli üsna tühi koht. Ja ise ta muidugi armastas seda, et ta saigi vaikselt omaette müürililletseda ning ei pidanud osalema tobedates mängudes. Ainult tõde ja tegu oli mõeldav neist teistest joomamängudest.

Kaylee suunas oma pilgu maha. Ta ei suutnud poisile hetkel silma vaadata. Neiu tundis kuidas ta murduma hakkas. Ainuke asi mida ta praegu teha tahtis, oli ära joosta. Joosta oma probleemide eest, nag uta seda alati teinud oli. Joosta ning lõpuks kurnatusest kokku vajuda ning siis unne suikuda. Ja siis neiu lihtsalt murdus. Ta vajus nuttes liivale põlvili maha ja pisarad lihtsalt voolasid mööda ta nägu alla.
"Ma ei jõua enam," sosistas ta vaid läbi nuuksete.

Jake potsatas siis lihtsalt sinna Kaylee kõrvale. Ta tõesti ei osanud midagi ette võtta ja ohkas lihtsalt. Ta lootis, et talle turgatab midagi pähe, aga ainuke mis oli, oli vaikus.

"Kuulge, räägiks midagi ikka ka, see vaikimine on tobe juba," lausus Isabelle siis midagi. Elle armastas küll jaa pidusid mingil määral. Enamasti ise ta ei neid ei korraldanud kuna ta ei soovinud vastutada karja alaealiste eest või siis selle eest, et kui keegi midagi ära lõhub tema peab kinni maksma. Ta vaatas Milano poole ning siis Cornelia poole isegi korraks. Ta ohkas vaikselt ning võttis lonksu oma siidrist.

Milano viskas end liivale pikali ning hakkas liivainglit tegema. Teda eriti ei huvitanud, mis mulje temast jääda võib.

Siis Kaylee mõistis kui isekas ta on olnud. Ulub siin rannas kuti juuresolekul. Tüdruk ei vajanud haletsust ja kaastunnet. Ta pühkis kiiruga pisarad silmist. Hea, et ta meiki polnud pannud, muidu näeks ta praegu kohutav välja. Ta vaatas totaka näoga Foxile otsa, kes tema kõrval liival istus. Ilmselt arvas poiss nüüd, et Kay on mingi hull ja tähelepanu otsija. "Mis istud siin, sul on pidu korraldada ju," ütles Kay taaskord ning naeratas poisile naeratust, mis küll silmadeni ei ulatunud, kuid siiski.

Isabelle muigas Milano käitumise peale, võttis ühe lonksu oma siidrist. Ja kurat jälle oli nende vahel vaikus, mitte keegi ei öelnud midagi. Ta võttis siis omale ühe pitsa lõigu ning hakkas seda vaikselt sööma. Vahepeal siidrit peale juues.

Peagi veeretas Mila end kõhuli ja vaatas Ellele ja Cornyle otsa. "Mida?" küsis ta naerdes. Kuum liiv paitas ta nahka ja ta oleks tõesti tahtnud hetkel selle sees ujuda.

"Ei midagi," pomises Elle tüdrukule vastuseks ning sõi oma pitsat edasi.

"Oh ma ei tea, kõik on nii vaiksed ja eemal omadega," sõnas Fox ja vaatas maha. Ta ei osanud enam midagi teha.

Kaylee tõusius püsti, korrastas veidi oma kleiti, võttis siis Fox'il käest kinni ja tõmbas ta püsti. "Lähme?" küsis ta veel enne kui hakkas peopaiga poole liikuma.

Mila sukeldus oma mõtetesse. Ta oleks väga tahtnud teha nii, et teistel lõbus oleks, kuid ei osanud kuidagi seda meeleolu tekitada.

Isabelle jõi vaikides oma siidrit ning tal ei olnud ka mõteid kuidas seda pidu siin lõbsumaks teha. Pealegi ei osanud ta ka millekist eriti rääkida.

Oletame siis, et Cornelia oli vahepeal teisi lihtsalt vaikides pealt kuulanud ning nende tegutsemist jälginud. Mingi õunamaitselise siidri ka mingi aeg leidnud endale kusagilt ja kuna tegemist oli juhuslikult neiu lemmiksiidriga, siis seda ta hetkel rüüpaski. Tavaliselt Ly'le sellised vaikused ei meeldinud ning ta üritas neid vältida, samuti polnud neiu tulnud siia selleks, et lihtsalt vait olla ja siidrit juua. See oli igav. Pealegi siidrit oleks neiu ilmselt mujalt ka saanud, kui väga vaja. Ent samas ta ei osanud millestki rääkida eriti hetkel ja siider oli samuti überalles, seega talle sobis vaikus ka väga hästi at the moment.