Päikesetõus

"Ega ma ka lähen ennem seda ikka tavaliselt magama, aga täna ei olnud eriti seda und jah," lausus Isabelle sellepeale ning jäi ka siis päikest vaatama.

"Mhmhm," nõustus Fox neiuga. "Ja kui kaua sina siis siin oled juba olnud ?" uuris hundu siis tüdrukult.

"Ma ei teagi, mingi nädal või nii midagi juba," vastast Isabelle siis poisi küsimusele. "Sa ise?" küsis ta siis vastu ka.

"Selge see," lausus Fox ning noogutas. "Ah mina olen vaid paar päeva siin ainult olnud."

Isabelle ka siis noogutas sellepeale. Ta ei teadnudki mida öelda nüüd. Ta pilk oli endiselt päikesel kuid vahepeal vaatas ikka poisi poole ka.

" Ja vana sa siis oled, kui küsida tohib ?" uuris Jake tüdrukult ning muigas ja jälgis päikest. See oli ennast juba veidi kõrgemale taevasse riputanud.

"Ma olen 18, sain mingi kuu tagasi," lausus Isabelle siis oma vanuse ning märkas ka seda, et päike oli juba kõrgemale tõusnud veidikene. "Sa?" küsis ta siis vastu ka.

"Üheksateist," vastas Alex tüdrukule sooja naeratusega. "Sul pole ka ikka veel und eriti ?" küsis Fox siis.

"Oh, aasta vanem," pomises Isabelle vaikselt, see ei olnud tegelt üldse oluline asi. "Ega mul ei ole jaa ikka veel und," lausus Elle muigega sellepeale.

"Japjap," pomises Fox tasakesi vastu. "Just, aga mul on selline tunne, et mingi tunni aja pärast peaks ikka silma looja laskma. Ja ma kardan, et kui ma korteri ei viitsi minna siis ma võin selle uinaku siin samas hundina ka ära teha või siis rannas," lausus poiss muigega. Polnudki nii halb mõte.

"Mhm," lausus Isabelle sellepeale. "Ega sama siin suht. Ei viitsi väga sinna korterisse minna, see veel liiga kaugel siit," lausus Elle siis muigega. Ega tema arvates ka polnud see eriti halb mõte.

"Aa, ja tead mis mulle just meelde tuli, seal lõkkeplatsi lähedal on need võrkkiiged eksole ? Seal saaks ju päris mõnusa väikese uinaku teha ?" rääkis poiss. Talle hakkas see mõte juba täitsa meeldima.

"Ega on jaa, ma käisin seal eile päeval millagil, niisama aega veetmas ja seal kohtusing seda tüdrukut," lausus Isabelle sellepeale.

"Millist tüdrukut?" ei saanud Fox kohe aru. Kas ta oli midagi juba unustanud või lihtsalt mitte tähele pannud.

"Seda, kes ei ehmunud eriti, kui ma talle teadasin, kes ma olen, noh võttis asja üsnagi hästi vastu," seletas siis Isabelle seal.

"Ahjaa õigus, kuidas ta nimi oligi ?" küsis Fox siis naeratades.

"Ta nimi oli Milano," lausus Isabelle sellepeale. Seda polnud ta ennam maininud.

"Ohh selge, ma kohtusin temaga alles täna õhtul," sõnas Fox siis kerge muigega.

"Ahah," oskas Isabelle sellepeale vaid öelda ning vaatas vaikselt päikese poole. See oli nüüd veel kõrgemale juba tõusnud.

Fox venitas veidi käsi ja haigutas siis. "Oeh, ma väsin järjest rohkem ära," sõnas poiss ning tõmbas kätega üle näo.

Isabelle vaid muigas. "Mul ei ole veel eriti seda und, ilmselt seda ka sellepärast, et viimasel ajal olen maganud üle 12 tunni päevas ja nüüd kus on vaja magada seda und pole eriti," seletas siis Elle seal midagi ning alles siis haigutas. "Em... mulle vist hakkab ka järjest rohkem see uni peale tulema," lisas ta siis juurde.

Alex muigas kergelt. "Äkki läheks seaks sammud sinna võrkkiikede poole ?" küsis ta siis tüdrukult. "Saaks väikese uinaku teha."

"Mulle täitsa sobib," lausus Isabelle sellepeale naeratades. Ega väikese uinaku vastu ei olnud tüdrukul midagi.

"Hah," sõnas Fox naerdes ja tõusis püsti. Siis võttis ta suuna nende võrkkiikede poole. " Millal sa avastasid, et sa libahunt oled ?" küsis poiss siis.

Isabelle tõusis ka püsti ning hakkas siis võrkkiigude poole astuma. "See oli ikka aastaid tagasi aga ma üritasin seda inimeste eest varjata aga jah juhtus nii mõndagi ja alati ei olnud võimalik minu tegeliku loomu varjata," lausus Elle siis sellepeale.