Päikest võtmas võrkkiigel

"Ma ei ole ka veel kõiki oma asju kohvrist välja tõstnud," lausus Isabelle naeratades sellepeale. "Loomulikult võib, ega mul ei olegi õhtul eriti midagi teha," lisas ta siis juurde naeratades. Ei ta ei tõrjunud tüdrukut eemale, kohe kindlasti mitte.

Milano naeratas, et tüdruk talle ära ei öelnud. Ehk ei suutnud ta lihtsalt ei öelda? Aga vahet pole. Milano tegi jälle oma kiigule suure hoo, mispeale kuuldus kärtsatust. Õmblused kärisesid. "Ma ei teadnudki, et ma nii paks olen," naljatles ta.

Isabelle vaatas tüdruku poole ning naeratas seal vaikselt. Elle sai aru, et see oli nali, ega nii loll ta ka polnud. "Ära tee nalja, sa ei ole üldse paks meil siin," lausus ta siis vastu ning lamamis asendisse tagasi. Ta oli ju siia päevitama tulnud tegelikult.

"Heh," naeris Milano, "võrkkiik ei paista nii arvavat." Ta tegi jälle suure hoo ja vaatas Isabellet. "Päevitad?" küsis ta. "Viitsid ka?" Ise polnud ta eriti üldse viitsinud end rannas praadida.

"Paistab jaa," lausus Isabelle sellepeale. "No üritan aga eriti pruunimaks ma ei lähe muidugi jah," lausus Belle sellepeale. "Ega midagi paremat eriti teha ka pole hetkel," lisas ta siis veel juurde.

"Heh. Ma ei viitsi kunagi ennast eriti praadida," kinnitas tüdruk enne mõeldut. Ta vaatas enda käsivarsi ja jalgu. "Päike võtab mind, mitte mina ei võta päokest," naeris Milano.

"Nojh," lausus Isabelle sellepeale ja tõusis siis istuli tagasi. "Mida sulle muidu vabal ajal meeldib teha?" küsis siis Elle suvalise küsimuse mis pähe tuli.

"Kirjutada... Jalutada. Kitarri mängida." Tüdruk tõi välja enda peamised vaba aja tegevused. "Ujuda meeldib ka ja fotograafiaga tegeleda." Ta naeratas: "Ja mis on sinu hobid?"

"Oh cool," lausus Isabelle sellepeale. "No mulle meeldib joonistda, kunagi sai ka laulmisega tegeldud aga jah nüüd, kus siia tulin pole sellega enam tegelenud. No ja siis pidutsemine ka mingil määral kui see arvesse läheb ikka," lausus Elle siis muigega. "Ujuda meeldib mulle ka jaa," lisas ta siis juurde.

Milano naeratas. Õigemini, tema suu naeratas, aga silmad mitte. Ta polnud enam ammu ühelgi peol käinud. Talle ei meeldinud pidutsemine, kuna tema ema ja isa... Jah, parem mitte meenutada minevikku. Nüüd meenus tüdrukule jälle vend, ja et kurbi mõtteid eemale peletada ja mitte töinama pista, vastas ta Isabellele:
"Joonistamine on tore. Tead sa muidu, kuna siin koolis tunnid algavad?"

Isabelle märkas seda, et tüdruku ei olnud eriti õnnelik hetkel, isegi kui naeratas. Ta naeratas siis vaikselt vastu ka. Ta ei teagi oma vanematest enam midagi, pole nendega lihtsalt enam kontakti hoidnud. Õigemini nemad ei soovi temaga rääkida ja samas see väga ei tee tüdrukule muret ka enam. Ta ohkas vaikselt. "Ma ei tea, siis kui siia vist mõni õpetaja ka tekib, ma pole isegi diret veel ringi liikumas näinud," lausus Elle ausalt.

Milano seda ei teadnudki, seega ta vaatas alguses suurte silmadega tüdrukule otsa. "Päriselt?" Tema kiigu hoog oli peatunud ning ta istus oma kiiges hetkel jalgadega sees. "Siis ju nagu mingid reeglid ei kehti või... kehtivad, aga pole kedagi, kes vaataks, et need kehtiks?" Milano naeris: "Ma olen halb seletaja."

"Ära minu käest küsi seda, ega ma ei ole ka kõige teadja, ega ma ei ole eriti väga palju siin sinust kauem olnud," lausus Isabelle sellepeale. Ta ei öelnud seda ülbelt ega ebaviisakalt. Lihtsalt veidikene ebasõbralikuma toonil kui enne.

"Okei," oli Milano lühike vastus. Tüdruk suunas pilgu oma jalgadele (mis tal nende jalgadega oli, et ta neid koguaeg vahtis?) ning hakkas end õrnalt õõtsutama. Ta ei osanud eriti millestki juttu teha ja kui aus olla, sobis vaikus talle ka päris hästi.

Isabelle ei osanud ka millekist rääkida. Ta vaatas selle liiva poole, ning kustutas oma eelmise joonistuse jalaga ära ning hakkas nüüd uut joonistama. "Kuidas muidu senini see kool sulle meeldib?" küsis Elle sis midagi lampi, mis pähe tuli.

OT: Lihtsalt teadmiseks, et Milano naeratab üsna sarnaselt nagu ta avatarilgi.

"Suht lahe ja äge tundub." Neiu arvas tõesti nii ja talle tuli ka hiilgav idee, kuidas välja uurida... Nojah. Kas laduda enda trump kohe välja? Proovida ju võib, tüdruk ei tahtnud nii head võimalust käest lasta.
"Eriti nunnud on need kuulujutud nendest olenditest. Vampiiridest ja libahuntidest," Milano arvas, et parem on kasutada sõna kuulujutud. See polnud ju siiski veel kindel, vähemalt tema jaoks.

OT: Okay. Tänan, et ütlesid.

"Tore kuulda," lausus Isabelle ning vaatas siis tüdruku poole suurde silmadega ja jättis oma joonistamise sinna poole. "Need pole vaid peljalt kuulujuttud muideks. Need olendid käivad siin koolis," lausus Elle siis tõsiselt. Ta teadis seda kuna ta ise oli ju kaks üks neist, nimelt ta oli libahunt.

Milano kergitas ühte kulmu, nagu ta ei usuks Isabelle juttu. Kust ta seda nii täpselt teadis? kummitas tüdruku mõtetes. Aga kui see oligi õige... Siis pidi ees ootama üsna fantaasiarikas õppeaasta. Tundus, et Milano oli liiga kauaks mõtlema jäänud, kuid ta arvas, et tema ühe, täpsemalt, vasaku, kulmu kergitamisest piisas, et viia tüdrukuni emotsioonid, mis teda hetkel valdasid.

Isabelle sai aru, et tüdruk ei uskunud teda eriti. Ta vaatas tema poole ning mõtles, kas öelda talle tõtt või mite. "Ma tean seda kuna... em... ma ei tea kuidas seda nüüd öeldagi," lausus Elle siis seal ning üritas siis seletada aga ta ei julgenud. "Okay, tahad ausat vastust?" küsis ta siis tüdrukult?

"Ma arvan küll jah," naeris Milano. Vähemalt oli see midagi naeru-sarnast. Praegu polnud sobiv hetk rääkida, kui paljud olid Milanole valetanud ja pealegi ei tahtnud ta kurta. Nüüd vaatas tüdruk Isabellele ootusärevalt otsa.

Isabelle vaatas tüdruku poole ning ei öelnud midagi. Ta kaalus kas on ikka mõistlik see välja öelda. Ta ei teadnud ju kuidas tüdruk võib sellele reageerida. "Oled kindel?" küsis ta siis veel igaks juhuks üle ennem kui kavatses rääkima hakkata.

"Jaa," ütles Milano ja naeris. "Sa muudad mu ärevaks niimoodi!" Ja see oli tõsi. Kui nüüd Isabelle seda välja ei ütleks, mida ta mõtles, siis oleksid Milano järgmised ööd olnud 15 magamata ööd. Võib-olla isegi 16.

"Oh okay, ma nüüd ei tea kuidas seda uudist võtad aga jah...," alustas ta siis oma jutuga. "Ma olen üks neist olendidest," rääkis ta siis edasi. "Kui täpsem olla siis ma olen libahunt," ütles ta siis selle lõpuks välja ja ootas nüüd tüdruku reaktsiooni selle peale.

Milano vaatas küsivalt Ellele otsa - kas ta jätkab? Kui tundus, et ei, vastas ta: "Ega see ei üllatagi mind väga. Sisetunne ütles, et sa pole tavaline. Minust kui inimesest sa aaid juba kindlasti lõhnast aru, eks?" seda tegelikult tüdruk ainult oletas, ta polnud selliste... Asjadega kursis.

"Oh, sul on siis alles hea sissetunne," pidi tüdruk ära mainima. "Jah, ma saan lõhnast aru, kes on kes," lausus Elle siis järgmiseks ning vaatas tüdruku poole ning ohkas. See läks lihtsamalt kui ta arvas.