On siin mõni kummitus?

Cornelia tundis puudust põnevusest, seega oli ta otsustanud korraldada väikese retke koolialast pisut kaugemal asuvasse mahajäetud mõisa, kus väidetavalt kummitas. Corny't need kuulujutud muidugi ei hirmutanud. Tema ei uskunud kummitustesse, samas mahajäetud kohtadest võis ka palju muud huvitavat leida. Mõisa ukseni viis lagunenud kivitrepp, uks oli hingedelt maas ning vedeles natuke maad eemal, ukseavas aga haigutas tühjus. Corny astus ukseavast majja sisse ning leidis end avarast ruumist, mille seinu kattev tapeet oli mitmest kohast lahti koorunud. Ainuke mööbel oli ruumi ühe seina peaaegu täielikult enda alla võttev suur paksu tolmukihi ja ämblikuvõrkudega kaetud puidust raamaturiiul. Enamus raamatuid olid riiulilt veelgi tolmusemale põrandale pudenenud. Cornelia võttis ühe raamatu maast üles, pühkis selle käega tolmust puhtaks ning asus seda lehitsema.

OT: Isabelle

Isabelle oli niisama tahtnud seda mõisa uudistama tulla ega midagi paremat tal ka teha ei olnud eriti. Seega ta seadiski oma sammud sinna poole. Üsna pea jõudis ta kohale ning astus siis sinna sisse. Ta seisis niisama mõnda aega seal ukse ees ning kuulatas, ega siin kedagi ei oleks. Esialgu ta ei kuulnud midagi aga mida lähemale ta ühele ukseavale jõudis seda rohkem ta kuulis kuidas keegi lehitses midagi. Samas kui ta oli ukse aval siis ta tundis ka vampiiri lõhna ja märkas seal toas ühte tüdrukut ühte raamatut lehitsemas. Elle ei teinud temast väljagi hetkel.

Kuna Corneliale selle raamatu sisu eriti huvi ei pakkunud, asetas ta selle raamaturiiulisse ning vaatas ruumis ringi. Korraga tungis talle ninna tugev libahundi lõhn. Neidis pööras ümber ja märkas ukseavas ühte tüdrukut seismas. "Hei," tervitas Corny toda tüdrukut. Nii et veel üks hulljulge? Emilia muigas. Talle meeldisid julgemad isikud, kuna nendega juba niisama lihtsalt igav ei hakanud.

Isabelle vaid raputas oma pead sellepeale ning viis siis oma pilgu üle toa. "Hi," podises ta siis vastuseks, talle eriti need vampiirid ei meeldinud. Pole kunagi nendega läbi saanud ja pole erilist tahtmist ka olnud samas. Ta siis kõndis selle raamatu riiulini ning vatas sealseid raamatuid ja nende nimesid kui oli tolmu neilt ära lükanud. Enamus neist raamatudest olid ikka päris vanakesed juba.

Cornelia jälgis mõnda aega vaikides tüdruku tegevust ning lausus siis: "Cornelia, lühemalt Corny." Kuna selles toas enam midagi huvitavat ei leidunud, liikus neiu järgmisesse tuppa, mis oli mööblist täiesti tühi, kuid üsna toa keskel asus üpriski suur puust trepp, mille enamus astmeid olid pehkinud ning mis viis arvatavasti teisele korrusele. Emilia ei teadnud, kas trepp kannatab teda, kuid otsustas siiski järgi proovida. Neiu astus esimesele astmele, mille peale trepp kurjakuulutavalt nagises. Ly võttis julguse kokku ning astus teisele astmele, sealt edasi kolmandale, seejärel neljandale, viiendale ja lõpuks ka kuuendale astmele, kuid see läks neiu raskuse all pooleks ning Corny maandus üsnagi valju mütsatusega trepi alla põrandale.

Isabelle uuris seda riiulit edasi veel aga kuna see polnud üldse huvitav. "Isabelle, Elle," lausus ta siis vastu talle viisakusest, mitte sellepärast, et sõber olla või muud sellist. Elle kõndis ka siis järgmise toa poole ning vaatas siis selle trepi poole ja kui Cornelia sealt üles minema hakkas ja siis alla kukkus siis ta ei teinudki sellest väga väljagi. "Ei tasu ronida sellistel trepitel väga, ei tea kuna need alla kukkuvad," lausus ta siis tüdrukule, selle asemel, et küsida kas ta haiget sai.

Cornelia ajas end püsti ning kloppis püksid tolmust puhtaks. Õnneks kukkus ta madalalt ega saanud eriti haiget. Neiu turtsatas Isabelle jutu peale. See oli muidugi õige jutt, kuid samas Corny'le ei meeldinud, kui keegi teda õpetama tuli. Eriti veel sellises olukorras oli selline targutamine Isabelle'st väga ebaviisakas. Corny oleks tahtnud tüdrukule midagi nähvata, kuid hoidis siiski keele hammaste taga ning hakkas uuesti trepist üles minema. Seekord see tal ka õnnestus, ilma, et ta alla oleks kukkunud. Neidis vaatas nüüd ülemisel korrusel ringi.

Mis teha kui tüdrukule pole keegi eriti kombeid kunagi väga õpetanud. Vanemad seda ei teinud ja samas ta oligi väga otsekohene, ütles välja kõik, mis suhu tuli. Ta ei hoidnud kunagi eriti oma keelt hammaste taga kui oli midagi öelda siis ta ka ütles. Ta muigas korra kui tüdruk üles korrusele ikka ronis. Isabelle aga vaatas all edasi ja kavatses üles minna hiljem alles. Ta kõndis järgmisse tuppa, mis seal oli. Seal oli üks vana logu laud ja siis üks tool, mis oli veel terve aga mõlemad tundusid üsnagi mädad olevad.

Ülemisel korrusel oli ainult kaks tuba - üks suurem ja täiesti tühi ja teine, pisut väiksem, kus olid suur voodi, kus polnud ei madratsit, lina, tekki ega patja, ja suur riidekapp. Cornelia tõmbas riidekapi uksed lahti ning astus ise sammukese eemale - kes teab, mis kõik sealt kapist välja võis kukkuda. Õnneks lendasid kapist välja ainult paar koiliblikat. Kapis rippusid riidepuude otsas paar koide poolt juba auguliseks söödud mantlilt, kuid see oli ka kõik. Niisiis läks Corny ettevaatlikult trepist alla ning suundus sinna tuppa, kus parajasti oli Isabelle. Oleks neiu teadnud, et Isabelle juba seal toas oli, poleks ta sinna ilmselt läinud, kuna Elle ei tundunud just eriti sõbralik olevat.

Isabelle vaatas siis selle laua poole ning siis ka seda tooli. Ta astus rohkem tuppa sisse ning märkas siis järgmist riiulit aga see kord oli seal hoopis mõned roostetanud potid ja pannid. Üks tass oli ka seal veel ilutsemas. Tüdruk võttis selle kätte ning vaatas seda. Cornelia'st ei teinud ta eritigi välja. Ta oli küll sõbralik aga mitte vampiiridega. Ta ei sallinud neid, nende pärast ta oligi siin koolis tegelt.

Cornelia't hakkas see vaikus juba vaikselt ära tüütama, seega küsis ta: "Kui vana sa oled?" Neiu oli otsustanud, et ükskõik, kui ebaviisakas või ülbe Isabelle ka poleks, tema jääb ikkagi sõbralikuks. Või vähemalt üritab, kuna vagura lambatallekese mängimine talle ei istunud.

Isabelle vaikus ei häirinud väga. "Ma olen kaheksateist," vastast ta siiski suhteliselt sõbralikul toonil talle. See tüdruk tundus isegi üsnagi tore aga tegelt kunagi ei tea, kuidas võib elu lõpuks minna. "Sa?" päris ta siis vastu ning pani selle tassi oma kohale tagasi ning vaatas siis uuesti seal toas ringi.

"17," vastas Cornelia. Mis sellest, et tegelikult oli tal alles homme sünnipäev. Neiu mõtles, kas mainida ka pidu, mis homme järve ääres aset pidi leidma. Emilia ei teadnud nimelt, kas ta tahab, et Isabelle tuleks. Tegelikult oli tal juba täna õhtul plaanis riputada koolimaja seintele väikeseid sildikesi, mis pidid endast siis kutseid või midagi sellist kujutama. No ja kutsele oleks ju äärmiselt ebaviisakas kirjutada, et oodatud on kõik peale Isabelle. Samas kui Corny ise pidu ei maini, siis Elle äkki ei märka neid silte? Ly otsustas, et isegi, kui ta peaks tüdrukule pidu mainima, siis see jääb pisut hiljemaks. Kõik oleneb sellest, kas Isabelle on pisut sõbralikum või jääb endiselt sama ülbeks. Samas Corny'le tundus, et Isabelle toon oli juba veidi sõbralikumaks muutunud.

"Vabandan, kui ülbe või muud sellist tundun aga asi on selles, et ma ei salli eriti vampiire," lausus Isabelle siis tüdrukule ning vaatas endiselt toas ringi aga kuna siis ei olnud enam midagi huvitavat ta siis läks järgmisse tuppa. See oli ilmselt siis mingi elutoa moodi koht kuna siin oli üks ära kulunud ja vana diivan.

Cornelia noogutas mõistvalt. Ta ei olnudki enam Isabelle peale nii väga pahane. Ega iseloomu ei saa valida, mõned lihtsalt olid pisut ülbed ega saanud sinna midagi parata. Võiks lausa öelda, et Corny'l oli sellistest inimestest veidi kahju, kuna sageli ei leidnud nad oma ülbe iseloomu tõttu sõpru. Emilia ei teadnud, kas Isabelle kuulus samuti selliste inimeste alla, kuid miski polnud välistatud. Või äkki oli tüdrukul hoopis mingi halb mälestus seoses vampiiridega? Kõik võis olla. Ly järgnes Isabellele järgmisesse tuppa. Mitte, et ta oleks tüdrukut jälitanud või midagi. Lihtsalt sellest toast, kus nad just olid, saigi edasi ainult sellesse tuppa, kuhu Elle läks. Või siis sinna trepiga tuppa, kus Corny juba enne oli. Samas kui Isabellet tüütas see, et Emilia tal järel käis, siis piisas ainult ütlemisest ja neiu oleks leebet tõmmanud. Kuigi tema oli siin esimesena, siis siin mõisas ei tundunud midagi eriti huvitavat olevat. Kuigi mine sa tea, kõikides tubades polnud Corny ju veel käinud.

Isabelle ei öelnud rohkem enam midagi. Teda tegelt väga ei huvitanudki tüdruku arvamus temast. Ta vaatas siis nüüd siin ringi. Ta märkas siis ka siin ühte kaminat ja sellepeal ühte pildiraami. Tüdruk kõndis selleni ning vaatas seal olevat pilti. See oli üsnagi mustvalge alles veel. Ta oli sellelt ka tolmu pealt lükanud. Sealt tundus kuidagi üks väike tüdruk vägagi tuttav näoga.

Corny jalutas Isabelle kõrvale ning silmitses samuti kaminal seisvat pilti. "Huvitav, kes see küll on?" küsis neiu, rääkides rohkem küll iseenda kui Isabelle'ga. Vaevalt Elle teadis toda väikest tüdrukut seal pildi peal. Millegipärast tundus too tüdruk Emilia'le kuidagi üllatavalt tuttav, kuid samas ei tulnud neiule kuidagi meelde, kus ta teda varem näinud oli. "Ah, Cornelia, ära mõtle rumalusi välja," mõtiskles neidis endamisi. "See pilt on arvatavasti nii ammu tehtud, et isegi su vanemad polnud siis veel sündinud."

Isabelle kuulis küll kuidas tüdruk tema kõrvale ja midagi küsis. Ta sai isegi sõnadest aru. "Mis sulle tundub ka see tüdruk tuttavana?" küsis ta siis tüdrukult üllatunult ning näitas siis näpuga selle väikese tüdruku poole. Näpuga ei olnud küll ilus näidata ja blabla. Elle't aga see ei huvitanud üks raaski hetkel. Ta ei suutnud aga meelde tuletada kust. Ta pani pildiraami tagasi kaminale.

Cornelia noogutas ning vaatas siis imestunult Isabelle'le otsa. "Sulle ka?" küsis neiu üllatunult ja ta pilk rändas taas kaminasimsil seisvale pildile. "Ta tundub mulle kuidagi nii tuttav, nagu oleksin ma teda varem kusagil näinud, aga mulle ei meenu, kus ja millal," lausus Emilia ning talle eneselegi märkamatult oli ta hääl läinud üle sosinaks.

"Jah täpselt, ta tundub nii tuttav aga ma ei mäleta kus ma olen teda näinud või siis millal," lausus Isabelle sellepeale ning vaatas veel toas ringi siis. Muud midagi huvitavat siin ei olnudki enam. Ta toetas end niisama vastu seina ning mõtles siis, kus ta küll on seda tüdrukut näinud.

Cornelia noogutas ning ragistas samuti aju, kuid sellegipoolest ei meenunud talle selle tüdrukuga seoses midagi, seega võttis neiu suuna järgmisesse tuppa. Seal ei olnud samuti midagi huvitavat. "Ma siis nüüd lähen," teatas Cornelia, kuna tegemist oli nimelt viimase toaga. Neidis pööras ümber ning hakkas väljapääsu otsima. Selle leidnud, jalutas ta majast välja ning hakkas ranna suunas astuma. Jah, just nimelt ranna, kuna sinna oli tal plaanis järgmisena minna. Alles siis tuli Emilia'le meelde, et ta polnud Isabelle'le peost rääkinud, kuid enam tagasi ta ka ei viitsinud minna. Küllap Elle loeb siis nendelt sildikestelt vms.

Isabelle siis kõndis järgmisse tuppa, mis oli tühi. Seega otsustas temaki lahkuda aga enne haaras eelnevast toast selle pildi omaga kaasa ja alles siis lahkus siit majast. Ta soovis välja uurida, kes see tüdruk seal pildil oli.