Miks ma siin olen ?

"No, aga siis on kokku lepitud, et lähme mõni päev sõitma," naeratas Kaylee poisile. Tahes tahtmata läksid mõtted kodule ja isale ning see muutis Kaylee veidike kurvaks. Nõme oli isaga tülis olla, kuid samas oli Kay ka isa peale vihane. Tüdruk tõi kuuldavale vaikse ohke ning silmitses lubajtud seina, mis nende vastas seisis.

"Aga muidugi," lausus Fox ning naeratas. Ta polnud varem ühegi tüdrukuga sõitmas käinud. Kui Kaylee aga ohkas muuts Alex veidi murelikuks: "Miks nii kurb?"

"Lihtsalt, natuke nõme tunne on, et kodust minema jooksin ja isa üksi jätsin." Siis meenus aga Kay'le, et poiss ei teagi ta pisikesest põgenemisest ja selle põhjusest. Enne ta aga sellest rääkida ei kavatsenud kui poiss seda tõesti ise küsima peaks.

"Kui küsida tohin, siis miks sa ära jooksid ?" uuris poiss ettevaatlikult. "Ma loodan, et sellest teemast rääkimine sulle kuidagi haiget ei tee või nii." Jake pööras pilgu tüdruku poole ning vaatas talle julgustavalt otsa.

Ja siit see küsimus tuligi. Ega Kay'l selle vastu tegelikult midagi ei olnud. Lugu polnud ju selline mida millegi pärast varjama peaks teiste eest. " Mu ema suri 2 aastat tagasi autoõnnetuses, kus ka mina viibisin. Peale seda sai mu isa teada, et ma suhtlen ühe libahundiga. Ta oli mu parim sõber. Isa keelas meil suhtlemise ära tuues põhjenduseks selle, et mind kaitsta. Üldse oli meie läbisaamine peale õnnetust väga halb. Tüli tüli otsa. Ma ei kannatanud seda enam välja, kuulsin sellest kohast siin ja tõmbasin kodust uttu. Kõik vaid selleks, et näidata, et libahundid ei ole kõik nii halvad ja õelad." tüdruku suule ilmus jõuetu naeratus. " Muidugi ma saan oma isast mingil määral aru ja ma tean, et mu põgenemine on ilmselt lapsik. "

"Nojah... tal võib tõesti praegu väga raske seis olla, aga noh, ega ta ennem ei õpi libahunte usaldama ka, kui ta nendega kokku pole puutunud..." rääkis Jake vaiksel häälel. "Võin ma näitan sulle midagi ?" küsis poiss ja hüppas akna"augu" pealt alla. "Sa istu seal."

"Noo, olgu," ütles Kaylee veidi ebakindlalt. Ta ei teadnud mis Alexil plaanis võis olla, kuid samas tahtis ta väga teada, mis nüüd saama hakkab. Neiu istus ilusti aknapeal edasi ja jäi ootama.

Alex läks natuke eemale ja muutus siis kerge hüppega hundiks. Ta ei teadnud, kas tüdruk oli ennem aru saanud, et ta hunt on või mitte. Kui poiss, aga kuulis, et tal oli hundust sõber olnud, siis ta arvas, et kerge muundumine ei tee midagi. Fox üritas naeratust imiteerida ning kõndis aeglaselt tüdruku juurde.

Kaylee näole ilmus lai naeratus, kui ta nägi Fox'i hundina. See tekitas kohe koduse ja mõnus tunde. Pealegi polnud ta juba väga pikka aega ühtegi libahunti kohanud. Neiu silitas käega üle Fox'i pehme karva ja naeratus ei tahtnud kohe kuidagi kustuda. "Sa oled hunt," sosistas ta läbi naeratuse.

Fox üritas noogutada jaatava vastusena. Ta tundis kohe ära, et tüdruk ennast kuidagi mugavamalt tundis ning see tekitas poisile jällegi rahulolu. Siis tõmbas Fox peaga vastu tüdruku keha kuidagi. ( OT: Ma ei oska seletadaaa, aga nagu osad kutsad teevad  )

Kaylee itsitas selle liigutuse peale vaikselt. See oli nii armas lihtsalt. "Ma jumaldan hunte," ütles ta siis ning vaatas oma roheliste silmadega hundi omadesse.

Fox vaatas oma tumesiniste silmadega samuti tüdrukule otsa ning kui ta teravalt jälgiks saaks aru, et poiss naeratab silmadega. Sest nagu öeldakse võib silmadest päris palju välja lugeda.

Kaylee märkas seda naeratust. Tüdruk hüppas akna pealt maha ning alles siis sai ta aru, kui suur Fox hundina tegelikult oli. Kuid see ei hirmutanud teda. Neiu võttis oma kättega hundi kaela ümber kinni ning kallistas teda õrnalt. Hundi soe karv tekitas tüdrukule kerged külmavärinad, kuid ta ei teinud nendest välja. Ta vabastas oma käed hundi kaela ümbert ning seisis nüüd niisama seal.

Fox "istus" siis maha ning vaatas tüdrukule otsa. Ta keeras aeglaselt pea ühele küljele ja ajas siis keele korraks välja. Alexi arust oli päris naljakas hundina neid nägusid teha.

Kaylee puhkes selle peale naerma. Sere oli tõesti naljakas. "Totu oled," ütles ta selle peale ning sasis hundi karva.

Alex liputas vallatult oma saba ja proovis siis nalja pärast seda koerte sitsimist.

Kaylee naeris selle peale kõht kõveras. See oli lihtsalt nii naljakas vaatepilt, kuidas üks suur libahunt teeb järele koera sitsimist. See ei olnud asi, mida igapäevaselt kusagil näha saab. "Sa tsirkusesse pole plaaninud tööle minna?" puterdas tüdruk läbi naeru, mida ta kohe kuidagi pidama ei saanud.

Alex otsustas proovida, kas mõtete teel on võimalik tal ka inimestega rääkida. Ja see töötas. "Ei, aga see võiks ju päris hea idee olla," lausus ta siis Kayle sinna pähe. "Kuigi samas, ma ei usu, et see mu tulevik oleks." Fox üritas naeratada ja tõstis siis ühe käpa oma silma peale nagu varjaks ennast.

Aww! see hundike võib ikka tõsiselt armas olla. Kaylee ehmatas, kui taipas, et Fox saab hunt olles temaga ka mõtteteel suhelda. "Njaa, ma arvan, et see tsirkuse asi pole ikka vast sinu jaoks. Sa oled selle jaoks liiga armas," lausus Kay õrnalt naeratades.

" Nii armas sinust," sõnas Fox Kaylee mõtetes ning limpsas tänutäheks ja nalja pärast ta nägu.

"Öääää, rõveee!" kiljatas Kylee peale seda naerdes kui Fox ta nägu limpsas. Kõik oli nüüd tatine ju. Tüdruk kuivatas pusa varukaga oma nägu ning müksas kergelt hunti, mis ei teinud talle muidugi midagi, sest hunt oli ju nii suur ja tugev.

Fox ainult naeris ning oli põhimõtteliselt seal maas kõhukrampides. "See oli nii naljakas !" irnus ta tüdruku mõtetes ja liputas saba.

"Naljakas? Ma sulle veel teen siin naljakat!" ähvardas Kaylee läbi naerukrampide. Tegelikult polnud tal õrn aimugi kuidas t poisile selle eest kätte kavatseb maksta, aga küll ta lõpuks midagi välja mõtleb.

Jake ainult naeris ja haugatas vahepeal kogemata. "Aga kutsud limpsivadki juuu," sõnas Fox endiselt naerdes.

"Väga naljakas jaa," ütles siis Kaylee üritades solvunud ilmet ette manada. Hundi ila näos ei ole ilmselgelt just kõige parem asi, kuid tegelikult pidi Kaylee endale tunnistama, et see oli suht naljakas.